3. When the Peace arrived / Kui saabus rahu
When the Peace arrived
Harald Riipalu, kol.ltn. (1954)
The respected colonel describes the arrival of peace to Kopenhagen, Denmark on 8th of May, 1945. and how the British airborne landing on Kastrup airport saved Denmark from Russian occupation. He also describes the fate of Estonian soldiers in the hands of eastern and western victors. For comparison he points out how the Germans treated as heroes the fallen Polish soldiers from the long battle at Hela peninsula, giving them full military burial.
Kui saabus rahu
Harald Riipalu, kol.ltn. (1954)
8. mail möödub üheksa aastat sellest, mil Taani miljonilise pealinna Kopenhaageni kirikute kellad kuulutasid Teise Maailmasõja lõppu. Saksamaa tingimusteta kapitulatsioon astus jõusse. Relvad pandi hunnikusse ja väsinud sõdurid nägid juba silmapiiril sõjamöllus purustatud kodude varemeid. Kuigi varemeids, aga siiski kodu! Eks elu alga jälle kuskilt! Koju, kust kord tuldi relvadega ja maailma vallutamise kavadega! Kuid häda võidetuile!
Kuidas see kõik läks Lääne-Euroopas, oleme ise näinud, Sel hommikul äratas kellade helin ka paljuid eestlasi. Kuidas nad kõik Taani olid sattunud, see on pikk lugu. Üks toodi sinna oma väeosaga, teine tuli enda algatusel. Lühikesel Taanis viibimise ajal, peamiselt Kopenhaagenis, Odensees ja Assensis, oli loodud tutvusi ja leitud ka aitajaid taanlaste hulgast. Tekkis side Taani põranda-all oleva vastupanuliikumisega ja selle seletamatu sideme tõttu, mis ühendab väikerahvaid omavahel, leiti ka koostöö.
Meenub pildike Odensee koolimajast, kuhu paigutati üks meie noorte kompanii. Õpilased pidid loovutama osa oma ilusaist klassiruumest. Lahkudes klassist, joonistasid koolipoisid-tüdrukud värvilise kriidiga seinatahvlile Eesti ja Taani lipud ning nende alla:”Eesti ja Taani noorus sammub käsikäes vastu oma made vabadusele”. Usume selle lause siirust. Meie mehed hoidsid joonistust tahvlil ja selles oli palju moraalset väärtust.
Meie eksisime oma usalduses ühes asjas, samuti nagu eksisid paljud taanlased. Meie arvasime, et kõik rahvad austavad oma isamaad nii, nagu seda teeme meie. Arvasime, et kõik rahvad austavad oma rahvusvärve ja peavad neid sama pühaks nagu meie. Kuid
6. mail, 19455. aastal avanes meile ja paljudele meie taani sõpradele tõde – põranda alt välja tulnud liikumine oli oma suures enamuses punane. Õnneks see osa taanlasi, kes meid abistas, oli truu rahvale ja kuningale.
Kopenhaagen külvati pärast kapitulatsiooni teate saabumist üle N.Liidu lipukestega, mille kõrval lääneliitlaste ja Taani oma värvid kippusid varju jääma. Suurlinna tänavaelement kandis neid juustes, rinnas ja käes. Koerad ja õllevedajate hobused olid dekoreeritud punalippudega. Rahvas juubeldas, suudles ja laulis. Tänavamuusikud mängisid varavalgest ööpimeduseni vaheldumisi Internationaali ja Tiperaryt. Peatänav Vesterbrogade, raekojast kuni pea-raudteejaamani oli lainetav ja hõiskav inimmeri. Sõda oli möödas ja kirikukellad kuulutasid “rahu maa peal ja inimestest heameel”.
See kõik tegi nukraks eestlasest sõduri, kes ei teadnu, mida toob järgmine tund. Parempoolsed vastupanu liikmed, peamiselt endised politseinikud ja sõjaväelased, paigutasid Baltimaade põgenikke haiglatesse, erakorteritesse ja maale, et tagada neile toitu, peavarju ja kaitset. Kuid vasakpoolne element kihutas relvastatud gruppidena, punased viisnurgad barettidel, veoautodel mööda linna ja otsis sakslastega koostöötajaid.
Kui leiti selline – ja neid leidus palju – asetati süüdlane keset auto platformi, käed pea peal, ümbritsetud vähemalt kümnest püstolkuulipildujaga varustatud mehest. Aeglasel sõidul läbis selline veok linna käidavamaid tänavaid, peatudes mõnikord, et võimaldada rahval väljendada oma viha. Seda väljendati ohtralt, enamasti sülgamisega. Sellises meeleavalduste keskpunktis seisis mõnikord ka naisi. Nende häbistamine oli kaugelt hullem.
Linnas liikusid esimesed vastmoodustatud Taani väeosad. Tulid tagasi Rootsi põgenenud ja asusid korda looma juubeldavas ja pööbeldavas pealinnas, kus märatsemise hoos lõhuti isegi maju ja peksti segi kauplusi. Ja miks mitte?! Saabus ju rahu, sellega koos ka vabadus! Oma varjajate kaasabil ja hoolitsusel oli võimalus heita pilku pööbeldavasse linna ja üldisesse olukorda. Taanile jooksti tormi kahest küljest. Ida poolt jõudsid venelased Bornholmi ja kiirustasid Själlandile ja pealinna jõudmisega. Venelaste jõudmine Kopenhaageni olnuks signaalliks punastele ja võimalik, et Taani oleks läinud rahvademokraatia teed. Teisest küljest kiirustasid inglased. Nende tee oli pikem. 5/6. mai öö oli täis murelikku ootuspõnevust, mitte ainult meile, vaid ka paljudele taanlastele. 5. mai öö oli teatud määral murrang ka liitlaste senises suhtlemises. Nimelt – venelastest pidi ette jõudma. Selles, et lääliitlased esimestena Kopanhaageni jõuaksid, osutas selleaegne Taani kindralstaabi ülem kindralmajor liitlaspõgenikele selleaegse vaatupanuliikumise sõjalise juhina hinnatavaid teeneid. Elukutselise sõdurina oli tema hinnang olukorrast vastupanuliikumise professorite omas kahtlematult õigem ja tõenäoliselt päästis ta Taani taanlastele.
Inglased tegid õhudessandi Kopenhaageni Kastrupi lennuväljale. Tund hiljem sõitis kümmekond dziipi läbi linna ja Kopenhaagen oli vallutatud. Rahvas lehvitas, pööbel aga tõmbus varju. Päev hiljem jõudis pealinna marssal Montgomery ja mõni päev hiljem asus Vestersporthausi inglaste-ameeriklaste sõjaväeline mission. Asjaosalised eesti sõdurid, nende seas ka nende ridade kirjutaja, tegid ettekanded missioonile ja nii said Taanis asuvad sõdurid kui ka eraisikud liitlaspõgenikeks.
Lugu oli veidi halvem Fyni saarele, Odenseesse ja Assensi jäänud meestega. Seal pidid nad kohapealsete punast värvi vastupanuliikmise tegelaste tõttu paar kuud kibedust ja tühja kõhtu kannatama. Inglaste jõudmisega Kopenhaageni langes ära otsene oht venelaste kätte sattumisest, kuigi see veel kaua Taani kuningriigi kohal Balti põgenikke kummitas, sest Taani siseelu tunduvaks suunajaks jäi vastupanuliikumine oma kommunistlike ja neile sümpatiseerivate poliitiliste juhtidega.
Mida aga “häda võidetuile!” tähendas seal, kus kapituleeruma pidi venelasele, seda meie keegi, kes lääne maailma pääsenud, pole näinud ja vähe on ka neid tunnistajaid, kes sellest katkendlikult jutustada teavad. Seepärast, võidetute saatust ette animates ja teades, ei toonud 8. mai lõplikku kapituleerumist idarindel. Kuramaa sillapea, mis püsis läbi talve peamiselt meie lõunanaabrite, lätlaste otsustava vastupanu tõttu, ei tõstnud 8. mail veel käsi üles. Vihased võitlused kestsid päevi, kuni ühel päeval murdis jõud ka seal viimse kodukaitsja….
Kuramaa kaitsmine, milleks ka vähesed eestlased lätlaste kõrval lõpuni võitlesid, on möödunud sõja üks hiilgavamaid ja kangelaslikumaid näiteid. Kui 6. mail kirikukellad teatasid sakslaste kapituleerumisest Taanis ja 7. mail alistus Saksa ülemjuhatus Reimsi eelprotokolli allakirjutamisega läneliitlastele ning 8. mail ka Berliinis allakirjutatud aktiga N.Liidule, siis ei viinud ega kohustanud see veel mingil määral alistuma Kuramaa võitlejaid. Alles 16. mail võis N.Liidu ülemjuhatus teatada, et võitlused Kuramaal on lõppenud ning vähesed kaitsjad alistunud.
Igavesti püsiva tunnustuse Kuramaa kaitsjaile ja nagu mõnitusena punaarmeele kõlab N.Liidu Kuramaal opereerinud armee juhataja käsk punasele Eesti Laskurkorpusele, kes juba alates septembris sillapea vallutamise katsed kaasa tegi: “ 16. mail. Kuramaa soda on lõppenud, Punaarmee saavutas hiilgava võidu, näitas oma sangarlikku jõudu ja õigusega loetakse võitjaks armeeks”.
1939. a., mil Saksamaa vallutas marssides Poola, osutas üks väike grupp poola sõdureid Hela poolsaare tipus kangelaslikku vastupanu, kuni nälg viimased mehed alistuma sundis. Sakslased nimetasid neid mehi Hela kangelasteks, korraldasidd langnuile väärilised matused, seades neid eeskujuks oma sõduritele. Muidugi ei jätkunud venelastel julgust seda väikest gruppi lätlasi ja eestlasi Kuramaa tipust, kohelda kui kangelasi. Meie aga ei unusta kunagi Kuramaa võitlejate raske saatuse lõpuvaatust, mille üks stseene lahenes mõned kuud hiljem Rootsi pinnal, kus 187 mehe seas anti venelastele välja ka 8 eestlast.
Miks? Küsime 6. mail, mil tuletame meelde kirikukellade helinat maailma suurlinnade kirikutornidest. Meie küsime veel rohkem, kas oli see rahu, millele helistati kirikute kelli. mis alla kirjutati Reimsis ja Berliinis ja mis lõplikult hakkas maksma 8. mail 1945.a.kell 24.00?
Ei! – ütleme meie ja koos meiega paljud miljonid inimesi, kes mõtlevad oma kannatavatele kodumaadele. See oli ainult signaal relvade rahuks, ajutiseks väikeseks puhkuseks ja võitluskaaslaste vahetamiseks. Ühel päeval kõmisevad kirikukellade asemel jälle kahurid, vabastades miljoneid inimesi aastaid kestnud ootusest. Aga siis, ühel päeval helisevad kirkukellad ka Maarjamaal. Kõigile, niipalju kui neid siis alles on. Siis on Teise Maailmasõja tõeline lõpp ja saabunud päris rahu.
Nende mõtetega seisatume oma riigi aastapäeval uhkes leinas meie võitluste langenud kaasvõitlejate tundmatute kalmude ees ja kinnitame oma usku meie õiguse võidusse.