2. The last Freedom Day parade / Viimane Vabaduspäeva paraad
The last Freedom Day parade
On 24th of February, 1946, the Estonian 1st Reserve Regiment in P.O.W. Camp 2227 in Zedelghem, Belgium, held a parade in honour of the 28th Anniversary of the Estonian Republic, albeit being under Russian occupation. March past was received by the commanding Officer of the Regiment and representatives of Latvian and Lithuanian units.
The Commandant of the Camp, an English colonel, who authorized the parade, observed the proceedings on the sidelines. He later commended the parade and was sorry that Estonia had a misfortune to be a small country and to have as neighbour a large and greedy Russia.
Viimane Vabaduspäeva paraad
Varahommikul paras külm, nagu see tihti iseloomustas Eesti Vabariigi sünnipäeva ilmastikku. Barakkide kohal pisut meretuult, mis niiske. Kuid peaasi: päike sillerdab taevas ja värvib suitsu, mis siin-seal korstnaist tõuseb, olles märgiks, et tahame sel päeval ka oma eluasemed muuta mugavamaks ja hubasemaks. Ainult rahutusest ja kibedustundest ei saa lahti, sest Vabaduspäev a. 1946 oli meile kõigile siiski vabaduseta Vabaduspäev.
See on pilt Zedelghemist, kus umbes 2800 eesti sõdurit viibis sõjavangistuses ja istus traatide vahel. Ametlikult oli see aga siiski veel organiseeritud rügement, millel oma ohvitserkond,vorm, lipp ja meestel auastmetunnused. Selle tõttu oligi võimalik ka Vabaduspäeva pühitsemine aktusega ja vastava paraadiga, mis toimus barakkide vahel suurel laagriväljakul. Ühtlasi oli see viimane eesti kaitseväe paraad, mis olude sunnil toimus võõrsil – Belgias – ja ilma relvadeta. Kuid meestel oli siiski pea püsti ja silmis sära, sest olime küll traatide vahel kui kaotajad, tõeliselt aga moodustasime siiski maleva, mida ühendas tõotus: viimse veretilgani.
Hommikul kell 9 rivistusid kõik eesti üksused laagriväljakule, et taeva palge all mõtelda sellele kõigele, mis meile oli kõrge ja püha. Saabunud olid ka Läti ja Leedu rügementide esindajad, kellega koos jagasime Zedelghemi sõjavangistuse raskeid päevi. Meie käsutajad olid inglased, kes laagri karmile korrale vaatamata lubasid paraadi ja aktuse korraldamise, millega nad tahtsid rõhutada, et nemad ei ühine idast pärineva käsuga: hävitada Eesti iseseisvus!
Mõni minut pärast üheksat saabus laagriväljakule rügemendi ja eesti laagri ülem kol.H.Stockeby. Kohe tema järele saabus ka Eesti sini-must-valge lipp, mis lehvis uhkelt Flandria mahedas küünlakuu tuules. Pead paljastusid ja kõlas koraal:”Oota hing, oh oota.” Siis oli tunne, et nüüd öö tõesti läheb meil koidule, talve järel tuleb kuldne kevade. Seda kinnitas ka palve, mille pidas rügemendi vaimulik ltn.Atso Matkur.
Paraadikõnega esines rügemendi ülem vabadusristi kavaler kol.H.Stockeby. See, mida too kodumaa eest paljukannatanud mees sel eesti kaitseväe viimasel paraadil oma sõdureile ütles, tuli sügavast südame põhjast ja leidis tee ka südameisse. Mu päevikus on sellest kõnest toodud mõned laused, mis näitavad, et “elava ja loova rahvana oleme õigustatud saatuselt nõudma seda, mida ta jagab teistele rahvastele: iseseisvat riiklikku elu omaenese maal ning võimalust luua ja teha tööd kõrvuti teiste rahvastega. Et see sünniks, selleks jätkame võitlust igal ajal, milleks meid liitku püha lein ja andku meile jõudu vabaduseta Vabaduspäev.”
Kolonel Stockeby kõnele järgnes hümn, mida lauldi tookord suu ja südametega. See toetas elutarga koloneli sõnu usust ja lootusest ilusamaile päevile. Tervitasid Läti ja Leedu rügementide esindajad. Selle järel üksused asusid mööduma lipust, mille juures seisid meie Vabadussõja võidukad juhid – Vabadusristi kavalerid – ja külalised, keda kätles kolonel Stockeby, võttes vastu meile nii kallil mälestuspäeval naaberriikide esindajate häid soove ja tervitusi.
Paraadi tõttu oli sõdurite meeleolu ülev. Barakkides lauldi, eriti seal, kus asusid noored, sest nagu nende kuulsad eelkäijad kahes viimases sõjas, kandsid nemadki südames tulist isamaa-armastust ja kõikumata valmisolekut veelkord, kui tarvis, Eesti vabaduse eest võidelda. Inglise kolonel, kes kõrvalt paraadi jälgis , tähendas hiljem,. et “kõik nähtu tõendab eestlaste korraarmastust ja tahet elada vabana omal maal. Kuid teie õnnetuseks on teie väike arv ja geopoliitiline asend suure ja ahne naabri kõrval.”
Aastapäeva meeleolu aitas tõsta ka pakkide saabumine Brüsselist Eesti Komiteelt. Saime 1,5 kg.soola ja 300 saia – igale mehele umbes 100 grammi – mis oli vangilaagri oludes suur kingitus. Pakil oli ka saatekiri, et “kui majas leib ja sool, ei siis katke töö ja hool.”
Vabaduspäeva pidustused Zedelghemis lõpetas õhtune kontsert-aktus, mis toimus kell 7 teatribarakis. Aktuse avas kol.H.Stockeby, aktusekõnega aga esines endine Narva linnapea major Rubach, kes nõudis, et me ei unustaks Vabaduspäeva nelja põhitõde:
1. Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada,
2. eestlane olen ja eestlaseks jään,
3. kaugelt näen taas kodu kasvamas ja
4. ma leian tee või ma rajan selle – ka siis, kui kaarnajõuk ablas all pilvi südame kohal teeb ringe.
Selle paraadi ja aktuse kaudu kõneles üks süda: rändava ja vabadustihkava eestlase süda, kes isegi vangilaagris ei kaotanud esivanemailt päritud olemissisu, vaid säilitas meie vaimsed omadused, põhjamaise hingelaadi, mis kujundatud pikis võitlusis karmi loodusega ja peaaegu mitte kunagi katkenud olemasoluheitluses. Meie ajalugu on õpetanud elu tunnetama ja mõistma elu seadusi, mis on suuremad kui inimeste kujundatud seadused. Ning sellest ammutame jõudu endi olemasoluks ka siis, kui see inimlike arusaamiste järgi näib lootusetu. Paljudele on nüüd selleks allikaks ka meie Vabaduspäeva viimane paraad – sõdurlik valmisolek -mille toimel kord ajaloo suures raamatus pöördub ka eesti rahvale kannatuste lehekülg, sest meie usume, et maailm ei või kunagi minna tagasi. Ta peab alati minema edasi. Ka siis, kui ta näib käivat tagurpidi.
Veli Henn
Vanalt ajalehelõikelt ülestähendanud
Raivo Kalamäe, paraadist osavõtja.