4. As it was on 24th of Febr, 1942 / Nii nagu see oli 24. veebruaril, 1942.a.

As it was on 24th of Febr, 1942

War correspondent J. Remmelgas describes the events during that date at a frontline unit celebrating the 24th Anniversary of the Republic of Estonia.

J. Remmelgas (Väljavõte ühest tema kirjutisest 1954.a. originaalses kirjaviisis)

(Ehk imelikud juhtumid 24. veebruaril, 1942.a. Staraja Russas Põhja Kasarmute teisel korral).

Russas asus neil lahingrikkail ja ägeda külma päevil eestlaste 184. julg.pat. 13. kompani, kes oli rakendatud otseseks lahingutegevuseks linna ümbruse lahingtandreil lendüksusena. Eestlasi saadeti alati sinna, kus sakslased olid venelaste käest esimesed vitsad saanud – külasi tagasi vallutama, kaotatud relvi, haavatuid ja surnuid ära tooma. Raske ja närvesööv tegevus, eriti kui arvestada seda, et eestlastel polnud mingit ühtlast väljaõpet ja olid varustatud ainult saagi-relvadega, saate- ja raskerelvade puududes.

Olin ainus eestlane saksa üksuses ja mu kokkusattumine suguvendadega kaugel Venemaa sees oli kaunis juhuslik. See toimus just selle tõttu, et Kiievskaja Slabodsas, kus asetses meie üksus, oli ainult üks vihusaun ja seegi meie õues. Seal siis kohtusime ja seal andsid eestlased mulle edasi kutse, tulla Vabariigi aastapäevaks Russasse nende poole.

1941.a. juulis linnast lahkudes olid venelased jätnud kasarmu keldrisse maha tohutul hulgal hapukapsaid. Need olid hapendatud sellistes tünnides, mida ma varemalt polnud oma elus näinud. Need olid 1.70 m. kõrged ja 4 m. diameetris – ja oma paarkümmend oli selliseid kindlasti. Üle tünni oli pandud lai ja pikk laud ja sellel seistes hangusid kokad suurte heinahangudega kapsaid ämbritesse. Kuna kapsad on aja jooksul kujunenud ka eestlaste rahvustoiduks, siis eestlaste kokk oli Vabariigi aastapäeva menu soetoiduks määranud mulgikapsad sealihaga.

Magustoidu osas oli lubatud kompotti. Head saksa vaadiõlut oli parajal mõõdul, kuna kangemad joogid olid meestel omast käest. Esialgu näis, et seda on küllalt. Sakslased olid seekord eestlaste suhtes osutanud arusaamist ja Vabariigi aastapäevaks määranud eriannuse alkohoolseid jooke.

Sõdur tahab ka rindel säilitada inimlikke allüüre, pidades meeles päevi ja sündmusi, mis olnud määrava tähtsusega tema ja ühiskonna elus ja sellepärast ei puudunud laualt ka noad-kahvlid ja taldrikud. Võitlejad olid pärit enamikus maalt ja nii oligi võimalik, et toodi oma “ahvist” lauale ka liha.

Sõime ja jõime, parajal kohal tegime pausi ja siis pidasin ma oma elu teise kõne (esimese kõne pidasin 1935. a. Võidupühal Abja-Paluojal. See oli kaunis sõjakas ja pateetiline ja hiljem pussitati Kariste järve ääres kaks meest). Laulsime hümni ja “Eesti lippu” ja tuju tõusis aina. Keskööks oli paraja jao osa mehi jäänud juba ristseliti ja kaaslaste poolt tõstetud vooditesse. Ülejäänud aga jätkasid Vabariigi sünni pühitsemist tõotuste, ähvarduste, kõnede, pudelite purustamise ja lakke tulistamise saatel

Tiheda konsumeerimise tulemusena lõppes viin pärast keskööd otsa ja siis alustati kompani sakslasest side-allohvitseri tagaotsimisega, keda kahtlustati meeste toiduvarustuse ja viinade kõrvaldamises. Vaest Schranget – nii oli selle tagasihoidliku sakslase nimi – ähvardati maha lasta vähemalt paarikümne mehe poolt, kuid peamine põhjus allohvitser otsimises seisis ikka selles, et oli vaja saada mõned pudelid viina. Kuna viimane põhjus oli tungivaim eelmistest, jäeti allohvitser siiski elama, kuna keegi pidi ju viina välja andma.

Kui viimaks Schrange oli leitud, pahameel ja ägedus meestes ära käärinud ja vaigistust leidnud paari pudeli viinaga (kui kõik rahvuste vastolud oleksid nii kergesti lahendatatud), tekkis mus tahe “koju” minna.

Kasukas seljas ja nagaan vöörihma vahel, seisin jäätanud trepi ülemisel astmel ja ootasin parajat tasakaalu hetke trepistiku forsseerimiseks. Kusagilt sigines sisse aga vale takt ja pärast esimest sammu läks ülejäänud osa teekonnast kõigis eesti sõjaväes harrastatud laskeasendites – ka seljali. Kuna olin vastavalt riides: seljas lambanahkne kasukas, jalas vene vateeritud püksid ja eritellimise peale Russa vene kingsepa poolt valmistatud kitsenahksed seespidi karvadega säärikud, peas Arnold Pikre poolt soldatile kingitud hülgenahkne pehme müts, siis klaarisin selle raskustungi ignoreerimise katse kontusioonideta. Sõbrad, kes olid kuulnud mu kukkumise müdinat, aitasid mind reele ja sõidutasid mind tuhatnelja Kiievskaja Slabodaasse “koti peale”.

Kui järgmisel päeval lõuna paiku ärkasin, olin kontidest kange ja kõik kohad valutasid. Enda “kotkalennust” sain kuulda alles sõprade käest, kelle juurde ruttasin tagasi “kaatrile”, nagu selles oli eelmisel õhtul kokku lepitud. Enne väljaminekut esinesin korra kohaselt oma ülemusele, kellele tegin ettekande viina vähesuse kohta eestlaste juures Vabariigi aastapäeva pühitsemisel. Oberleutnandil, noorel viinlasel, olid ülihead mälestused möödunud sõjasuvest Eestis ja eestlastest ja tegi marketendrile otsekohe korralduse liiter alkoholi müümiseks Jüri Remmelgale sõdurivääse rahvusliku suurpäeva meenutamiseks.

Pudel taskus, oli tunne kindlam. Kuldasime eestlastega, kes samuti olid hankinud “lisa-stoffisid” sakslastelt raha ja sõjasaagiks saadud vene püstolkuulipildujate vastu, möödunud õhtu uuesti üle. Olime ütlemata heas rahvuslikus tujus, laulsime ja seekord tulin kindlalt omal jala koju.

Olge nüüd mõistlikud ja saage aru, et see oli erandjuhtum. Meie rinde-äripäevad kulgesid muidu päris hallilt. Linna umber mürises, kohises, mürtsus ja vilistas alatasa. Vahel olime kotis ja vahel kotist väljas. Tundsime surma puudutusi päris lähedalt – olime just paari päeva eest pannud neli eestlast mulla alla Põhja Kasarmute ette ja saatnud 30 meest haavatuna tagalasse – ja õppisime hindama elu. Palju üleliigset, ebavajalikku, musta ja halba põles ära selles suures puhastustules, mida sõdur omalt poolt vahel püüdis alkohooliga stimuleerida. Nendesse aga, kes pääsesid, on jäänud igavese tulukesena vilkuma armastus kõige kauni vastu elus, igatsus rahu, õigluse, sünnimaa õhu, mulla ja päikese jaoks.